#lugemistund Õnneseentega

Raamatukogude aastal loeb kogu Eesti! 2019. aastal Soomest alguse saanud lugemist propageeriv algatus Lugemistund/ Read Hour oli tänavu esmakordselt üle-eestiline. 8. septembril kell 13-14 olid KÕIK oodatud lugema – oma kodus, tänaval, koolis, lasteaias, kasvõi puu otsas ning seda koos sõprade, pere või lihtsalt sama piirkonna lugemishuvilistega. Kui sel kellaajal polnud mahti lugemistunnis osaleda, siis leiti endale sobiv aeg, et tunnike raamatut lugeda ning nii raamatukogude aastat tähistada.

Veriora raamatukogu lugemistund toimus päev hiljem Õnneseente juures. Lapsed kuulasid Piret Jaaksi raamatut “Emme draakon”, arutlesime loetu üle ning siis sai igaüks lugemist mängida. Selleks oli raamatuid lausa kohvritäis. Tegelikult oli muidugi selle mängu ja päris elu vaheline piir üsna ähmane, sest ka pilte saab lugeda ning seda oskab üks väike lasteaialaps suurepäraselt teha!

Pannkoogipäev “Suur koogitegu”

Laste koolivaheaeg algas raamatukogus. Täna toimus raamatukogudes üle Eesti pannkoogipäev “Suur suvine koogitegu raamatukogus!”, mis inspireeritud Anti Saare raamatust “Suur koogitegu”.

Keskpäeval kogunes raamatukokku hulk pannkoogimaiaid lapsi. Sündmuse juhatas sisse Anti Saare videotervitus. Seejärel luges Kristiina ette raamatu “Suur koogitegu”. Loo saateks särisesid pannil esimesed mini-pannkoogid. Ning siis… ühel hetkel oli koogi küpsetamise soovijate saba pikem kui sööjate oma. Kamba peale said kõik kolm pakki pannkoogijahu kookideks võlutud. Neid jagus ka teistele raamatukogu külastajatele (kes õigel hetkel peale sattusid). Kõht täis, meel hea! Lapsed ei lahkunud raamatukogust ka siis mitte, kui kõik pannkoogid olid otsa saanud…

Verioral kasvavad lugemisisulised lapsed

Veriora raamatukogul lõppes Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugemisprogrammi Lugemisisu 3. hooaeg. Olgu kohe alustuseks öeldud, et nii head diplomisaaki pole meil varem olnud!

Lugemisprogrammi eesmärgiks on innustada 5–10-aastasi lapsi lugema. Lapsed saavad raamatukogust valida endale lugemiseks meelepäraseid raamatuid. Läbiloetud teosed pannakse lugemispassi kirja ja täidetakse nende kohta väike ülesanne. Õppeaasta lõpus premeeritakse kõiki lugemispassi täitnud lapsi lugemisdiplomiga. Lasteaialapsed saavad lugemisprogrammis osaleda õpetaja eestvedamisel rühmana. Programmi läbinud rühmasid tunnustatakse lugemisdiplomiga.

Sel hooajal osalesid kollektiivina Veriora lasteaia Õnneseente rühm ja Viluste Põhikooli 3. klass, lisaks veel 3 vaprat lasteaia- ja koolilast. Diplomini jõudsid lasteaiarühm, 9 koolilast ja 1 lasteaialaps.

Foto: Anneli Lutsar

Kuigi ametlikult lõppes hooaeg 15. mail, tähistasid Õnneseened finišisse jõudmist juba 22. aprillil. Sel puhul jäi täita veel viimane lugemispassi ülesanne: korraldada loetud raamatu põhjal joonistatud piltide näitus. Pole ju selle jaoks lasteaiast paremat paika kui raamatukogu, kus loodud kunstist saab osa suurem hulk huvilisi. Aga enne veel, ületasid lapsed tähesilla, vestlesid raamatute ja lugemise tähtsusest, kuulasid lugu raamatust, mis ei tahtnud, et teda loetaks – üks väga eriskummaline raamat oli see. Siis algas külastuse kõige pidulikum osa: näituse avamine ja diplomi üleandmise tseremoonia. Lapsed lahkusid raamatukogust hea tujuga, näitus jäi raamatukokku kuni 20. maini.

Foto: Helle Mendrik

Viluste kooli 3. klass tähistas lõppu jõudmist 2. juunil. Lapsed kuulasid Indrek Koffi luuletust „Rõõmus linn“ raamatust „Kuhu lapsed said?“. Siis aga said ülesande see luuletus ridadest uuesti kokku panna – ei tule see diplom nii kergelt kätte midagi. Töö käis kahes rühmas ning mõlemad said sellega väga hästi hakkama, arvestades seda, et tegemist oli raamatukogudeaasta puhul välja kuulutatud suure mõistatamismängu „Avasta Eesti raamatukogusid!“ ühe ülesandega, mis ette nähtud täiskasvanutele lahendamiseks. Lapsed olid esimese templi mõistatamismängu passi igati ära teeninud. Ainult neli raamatukogu külastada ja neli templit veel jäänud! Tutvust tehti ka just välja kuulutatud laste suvelugemise bingoga ning siis saabuski see magus hetk, jagati kätte väljateenitud diplomid. Kõigile osalistele kingituseks ka raamatukogus 3D-printeris valminud kollane pliiatsitops. Raamatukogust lahkuti kindla sooviga, et sügisel kohtume Lugemisisuga taas.

Suured tänud õpetaja Karinile ja õpetaja Hellele! Et jätkuks indu aidata lastes lugemisisu tekitada!

Aitäh ka vaprale Mironile, kes ainsa lasteaialapsena pälvis nimelise diplomi, ning ema Irinale!

Kohtumiseni sügisel!

Muusikalised muinasjutud raamatukogus

Evi Tiigimäe,Räpina Keskraamatukogu

Ilona Oeselg-Tigasing,Veriora Raamatukogu

Anne Konsap, Mehikoorma Raamatukogu

Jane Arusoo,Linte Raamatukogu

28. aprillil toimusid Räpina Keskraamatukogu lasteosakonnas, Veriora Raama-tukogus ja Linte Raamatukogus koostöös Mehikoorma Raamatukoguga meeleolukad kontserdid. Lastele esines muinasjutuvest-ja ja muusik Polina Tšerkassova. Ta esitas väga kaasahaaravalt tõsielulugusid ja erinevate maade muinasjutte. Muinasjuttude juurde mängis Polina muusikat erinevatelt maadelt kaasa toodud pillidel nagu aafrika karimba, kuukalimba, setar, jäätisepuu viljast tehtud pill ning flöödid. Lapsed nägid maailma kõige pisemat flööti ning kuulsid, mis häält teeb viikingite flööt – üllatavalt mahedat häält.

Lood, mida Polina esitas, olid lisaks sellele, et nauditavalt ja kaasahaaravalt esitatud, ka õpetlikud. Igas loos oli oma tarkusetera sees. Koos Polinaga said lapsed need tarkuseterad ka üles otsida ja endale meelde jätta. Lapsed olid väga osavõtlikud ja mõtlesid kaasa.

Lõpetuseks suunas Polina lapsi ka ise lugusid teistele edasi rääkima ja kui lugudest puudu tuleb, uusi raamatutest juurde otsima.

Kontserte toetas Eesti Kultuurkapital.

Fotod: Ilona Oeselg-Tigasing

Artikkel ilmus mai Räpina Rahvalehes nr 218.

Veriora raamatukogu tähistas 102. sünnipäeva

Veriora Rahvaraamatukogu Selts registreeriti 26. märtsil 1920. Nii on kirjas sama aasta sügisel ilmunud Riigi Teatajas nr 155-156. Rahvaraamatukogude asutamine Eestis saigi suurima hoo sisse just neil aastail.

Raamatukogu asutamine Veriora valda oli kõne all juba 10 aastat varem, 1910.aastal, kui Räpina haridusseltsi koosolekul arutati muuseas ka Veriora vallamaja juurde haridusseltsi raamatukogu osakonna asutamist ning tingimuseks seati asjaolu, kui peaseltsi raamatukogus leidub raamatuid, mis seal kasutust pole leidnud.

Veriora raamatukogu asutatigi haridusseltsi korraldatud peo sissetulekutest ning alustas tegevust Viluste külas asuvas Veriora vallamaja ooteruumis. Avatud oli see pühapäeviti. Raamatud saadi algul eelkõige annetustena. 1922. aastal sai Veriora raamatukogu riikliku toetusena 1500 marga väärtuses raamatuid. Kui algusaastail oli raamatuid üle 200, siis 1926. aastal küündis nende arv juba üle 1000. Raamatuid osteti seltsi korraldatud pidude sissetulekutest.

1934. aastal kutsuti kokku koosolek, kus olid esindatud Veriora ühispank, Veriora kindlustusselts, perenaisteselts, tuletõrje ühing, kaitseliidu Veriora kompanii, naiskodukaitsjate Veriora jaoskond ja Veriora vallavalitsuse esindaja, et 1. jaanuarist 1935 avada vallamajja lugemislaud, kus oleks saadaval värsked ajalehed ja ajakirjad. Lugemislaua korraldamise toimkonda valiti Karl Siilivask, Oskar Parrind ja Richard Raudsepp.

1935. aasta oli Raamatu Aasta (RA), tähistamaks Wanradti ja Koelli katekismuse ilmumise 400. aastapäeva Verioral oli oma RA toimkond. Siin jäeti aga 1935. aastal elanikkonna hulgas möllava verise kõhutõve tõttu kõik RA pidustused ära ning toimkond otsustas need korraldada 1936. aasta jaanuaris.

Üheks seltsi eestvedajaks oli Paul Palgi. Ta oli õpetaja, Veriora Ühispanga juhatuse liige, lisaks raamatukoguseltsile juhtiv tegelane ka tuletõrjes ja kaitseliidus. Tal oli tunnustust väärinud koduraamatukogu. RA koduraamatukogude loendusel sai Veriora vald Võru maakonnas esimese koha ning Paul Palgi oli selle võidu saamises osaline.

1946. aasta sügisel kolis raamatukogu Veriorale Jaama tänavasse ning sai 2 ruumi Veriora küla TSN (Töörahva Saadikute Nõukogu) Täitevkomiteega (hiljem külanõukoguga) samas majas (hoone pole säilinud). Raamatukoguhoidjaks sai Hele Liiva. Esimene erialase haridusega raamatukoguhoidja oli Helve Salf, kes asus tööle 1. septembril 1966.

Nõukogude perioodi raamatukogu võib iseloomustada kui propagandaasutust. Raamatukoguhoidja üheks ülesandeks oli valmistada ning keskustesse ja brigaadidesse välja panna näitlikku agitatsiooni: töönäitajate graafikuid, plakateid, loosungeid, samuti tuli tegeleda välk- ja valguslehtede väljaandmisega. Tegeleda tuli ka komsomolitööga. Raamatukoguruumid ei kannatanud aga kriitikat. Suure pealekäimise tõttu tehti 1968. aastal sanitaarremont (lakke pandi tõrvapapp, et krohvitükid alla ei kukuks). Raamatukogudele osteti siis kardinaid ametlikult loosungiriide sildi all ning kõlab usutavalt, kui ühel hetkel peaks ilmnema tõsiasi, et loosungiriiet oli tol ajal riigis toodetud vähem kui seda ametlikult müüdi.

Kaheksakümnendate lõpu ühiskonna kihama pannud uued tuuled ei jätnud ka raamatukogu puudutamata. Toimusid raamatunäitused „Uus mõtteviis ja avalikkus“, „Muutuvate aegade arutlusi“, „Jõudke, jõudke, jõulukesed“ jt. Juba julgeti rääkida Eesti vabariigiaegsest elust. Vanemad, vabariigi ajal sündinud ja elanud lugejad oskasid selles osas palju kaasa rääkida ning ka endast oluliselt nooremat raamatukogutöötajat neis asjus valgustada. Kahjuks veel ei õnnestunud raamatukogul muretseda kogusse raamatuid, mida aastakümneid tagasi hävitati või peideti. Tutvustati materjali Veriora vallast pärit Vabadussõjas langenute kohta. Kirjandusõhtu, kuhu olid kutsutud ka külalised Tallinnast, ähvardas nurjata bensiinikriis (külaliste transport Põlvast Veriorale).

Eesti taasiseseisvumise järel, 1992. aastast haldas raamatukogu Veriora vallavalitsus, kattes kõik raamatukogu kulud, vaid raamatute ostmiseks andis riik veidi toetust (nt 1994. aastal 5 krooni elaniku kohta aastas). Lugejate arv kasvas. Raamatuid telliti vaid üks eksemplar, mistõttu esines laenutamisel järjekordi. Raamatukogust sai ka lugejale vaid sooja ruumi pakkuja.

5. oktoobril 1994 avati raamatukogu uues asupaigas, milleks oli remonditud 3-toaline keskküttega korter Uues tänavas. Üks tuba sisustati lastekirjandusega, teine lugemissaaliks, kolmas ilukirjandusega laenutustoaks ning köögist sai arhiiviruum. Ruumikitsikus hakkas aga jälle kimbutama ning 2009. aastal sai raamatukogu ruumid vastvalminud Veriora raamatukogu-külakeskuses aadressil Räpina mnt 2.

Laupäeval, 26. märtsil tähistatigi raamatukogu 102. sünnipäeva. Võimalik, et seda tehti esimest korda kogu raamatukogu ajaloo jooksul, sest andmed varasema taolise sündmuse toimumise kohta puuduvad. Sel päeval tervitati külastajaid tordi ja kohviga, ajaviiteks sai tutvuda mitmesuguste raamatukogu ajalugu kajastavate materjalidega. Aitäh kõigile raamatukogusõpradele, kes oma rõõmu jagamas käisid!

Artikkel ilmus selle aasta aprilli Räpina Rahvalehes nr 217.

Pimekohting raamatuga 2022

Paljud teavad, kui raske on lugemiseks raamatut valida. Tahaks ju midagi head, aga ei tea ju, mis on hea…

Nüüd on see probleem lahendatud. Oleme eelvaliku sinu eest ära teinud ning kutsume sind raamatukokku pimekohtingule!

Kõige kärsitumad saavad valiku teha siin 👇

Pimekohting raamatuga 2022

Kohtumiseni raamatukogus!

#raamatukogudeaasta2022 #kogueestiloeb

Maagiline õhtu jutuvestja Ena Metsaga

Ühel veebruaripäeval astus raamatukogu uksest sisse suure seljakoti ja kahe kandekotiga naine. Ta tutvustas ennast, Ena Mets.

Olete oodatud! Astuge edasi! Ning armas mets-haldjalik naine seab ennast sisse tagatuppa. On veel vara ennast paigale sättida, saab aega kasutada häälestumiseks ja sisse elamiseks.

Ning siis, kui aeg on peaaegu käes, tekib raamatukogu tagatuppa maagiliselt mõnus nurgake. Laual on tee ja küpsised. Kõik on ootel. Ja siis nad tulevad – kuulajad. Astuvad veidi nagu arglikult sisse ja vajuvad ruumi õdusasse embusesse.

Ja rännak algab. See kulgeb maagiliste helide saatel maailma algusest inimeseks olemiseni. Inimene kui looduse osa. Kõik meie ümber on loodus. Loodus on kõikjal. Loodus on kõiksus.

Äratus on pehme. Kodutee rõõmus ja rahulik.

Aitäh!